Ofordi puhul kaetakse tsingist või vasest trükiplaat happekindla lakiga, millele kantakse ofordinõelaga joonistus. Seejärel asetatakse trükiplaat happelahususse, mis söövitab metalli ainult joonise kohalt, kus lakk on eemaldatud. Ofort võimaldab mitmeastmelist söövitust, kauem söövitatud jooned on tugevamad ja laiemad.
Akvatinta puhul sõelutakse metallplaadile kampolipulbrit, mis seejärel sulatatakse. Kohad, mis peavad valgeks jääma, kaetakse happekindla lakiga ning seejärel trükiplaat söövitatakse. Plaadi lakiga katmine ja järk-järgult söövitamine annavad tulemuseks akvatintale iseloomulikud toonivarjundid. Akvatintat rakendatakse tihti koos teiste tehnikatega, peamiselt ofordiga.
Näide ofordi tegemise protsessist Näide akvatinta tegemise protsessist
Ajalugu
Ofort arenes välja keskaja seppade tööst, kes kandsid söövitamise teel relvadele, raudrüüdele ja muudele raudesemetele mitmesuguseid mustreid ja kaunistusi.
Kuigi ofort oli 16. sajandil tuntud, jäi ta vasegravüüri kõrval varju ning seda harrastati vähem. Alles sadakond aastat hiljem, kui avastati plaadi mitmejärguline söövitamine, algas ofordi tõeline võidukäik. 17. sajandi kõige suurem meister trükitehnikate alal oli Rembrandt van Rijn (1606–1669). Tema loomingut iseloomustab naturaalne ja lihtne lähenemine kujutatavale, olgu see maastik, portree või figuraalne kompositsioon. Tema heleda-tumeda käsitlus, tõsine ja sügav suhtumine ainesse ning vaba ja meisterlik nõelakulg on olnud sajandite vältel paljudele graafikutele eeskujuks. Tema kunsti saladus peitub mitte ainult talendi suuruses, vaid ka selles, et ta oskas välja tuua ja kõlama panna ofordis kui tehnikas eneses peituvad võimalused. Ta ei püüdnud matkida vasegravüüri, nagu tegid paljud tema kaasaegsed, vaid käsitles ofordinõela kui täiesti iseseisvat kunstirelva.
Rembrandt. Autoportree. Ofort, kuivnõel. 1630
Rembrandt. Autoportree. Ofort, kuivnõel. 1639
Rembrandt. Clement de Jonghe. Ofort. 1651
Rembrandt. Autoportree Saskiaga. Ofort. 1636
Rembrandt. Kolm risti. Ofort. 1653
Rembrandi ofordid lahtiseletatuna
Pärast Prantsuse revolutsiooni 1789. aastal jäi ofort mõneks ajaks tagaplaanile, eriti uute tehnikate litograafia ja puugravüüri leviku tõttu. Ofordi populaarsust tõstis taas Inglise kirurg ja graafik Francis Seymour Haden (1818–1910). Temalt on pärit ka komme tõmmiste käsitsi signeerimine autori poolt. Oma ofortides, mis peamiselt kujutasid maastikke, lähtus ta Rembrandti laadist ja põhimõtetest, ometi neid pimesi jäljendamata.
Francis Seymour Haden. Shere veski tiik nr II. Ofort. 1860
Akvatinta leiutajaks peetakse Jean Babtiste Le Prince´i, kes 1769. aastal tutvustas tehnikat Prantsuse Teaduste Akadeemiale. Suurimaks akvatintameistriks on Francisco de Goya, kelle sarjad "Kapriisid" ja "Sõjakoledused" on jäänud nii sisuliselt kui ka tehniliselt püsivaks verstapostiks kogu graafika ajaloos. Eestis on akvatinta tehnikat suurel määral teinud Aino Bach (1901–1980).
Francisco De Goya. Kapriisid: Uinunud mõistus sünnitab koletisi. Ofort, akvatinta. 1799
Francisco de Goya. Kapriisid: Ei rohkem ega vähem. Ofort, akvatinta. 1799
Näiteid teiste kunstnike loomingust
Pablo Picasso. Kerge eine. Ofort. 1904
Edward Hopper. Öö varjud. Ofort. 1921
Tony Cragg. Kuus pudelit. Akvatinta. 1988
Sol LeWitt. Must ja valge nr 1. Ofort. 1999
Henry Moore. Kunstniku käsi II. Ofort. 1979
Kiki Smith. Hirvevasikas. Ofort, akvatinta. 2000
Kiki Smith. Jewel. Ofort, akvatinta. 2004
Näiteid Eesti kunstist
Eduard Wiiralt. Vana daam. Akvatinta, ofort. 1925
Silvi Väljal. Akna taga. Akvatinta. 1960
Aino Bach. Naine peegliga. Akvatinta, kuivnõel. 1937
Aino Bach. Tütarlaps. Akvatinta. 1958
Marju Mutsu. Järv. Ofort. 1974
Ott Kangilaski. Tooge saag. Ofort. 1958
Vello Vinn. Vahetus II. Ofort. 1978
Silvi Liiva. Kala. Ofort. 1973
Silvi Liiva. Lõikuspidu. Ofort. 1976
Naima Neidre. Valvur. Ofort. 1988
Britta Benno. Madonna lapsega (Rafael IX). Ofort. 2014