Puulõige ja puugravüür kuuluvad kõrgtrükitehnikate alla. Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse (näiteks pirni- või pärnapuusse). Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati.
Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige.
Tehnikate trükkimise jaoks ei ole vajalik trükipressi olemasolu. Paberi saab trükiplaadile suruda ka vaid tugeva käesurvega.
Näide puulõike protsessist Näide puugravüüri protsessist
Ajalugu
Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.
16. sajandil jõudis puulõike tehnika täiuslikkuseni Albrecht Düreri (1471–1528) loomingus.
Albrecht Dürer. Apokalüpsise neli ratsanikku. Puulõige. 1497-1498
Albrecht Dürer. Ninasarvik. Puulõige. 1515
Düreri puulõige "Ninasarvik" lehtiseletatuna
Puugravüüri hakkas esimesena viljelema Thomas Bewick (1758–1828) 18. sajandi teisel poolel. Oma loomingus kujutas ta peamiselt linde ning loomi. Teda tuntake eelkõige raamatu "Suurbritannia lindude ajalugu" (1797) illustratsioonide järgi.
Huvitavat! Vahel signeeris Bewick oma töid sõrmejäljega.
Thomas Bewick. Musträstas. Puugravüür. 1797
Thomas Bewick. Chillinghami pull. Puugravüür. 1789
Lisaks Euroopale oli puulõige populaarne ka Jaapanis. Jaapani puulõige erines aga tunduvalt Euroopa meistrite omast.
Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani kunstnikest on just tema töödel Euroopa kunstnikele nagu Paul Gauguin (1848–1903) ja Henri de Toulouse-Lautreci (1864–1901) kõige suurem mõju olnud.
Jaapani puulõiked on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke, eriti Alphonse Mucha (1860–1939) loomingut litograafia tehnikas.
Viimane suur puulõikemeister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust.
Hokusai. Suur laine. Puulõige. 1826-1833
Hiroshige. Kanbara. Puulõige. 1833-1834
Hiroshige. Hobusel mees silda ületamas. Puulõige. 1835-1837
Näiteid teiste kunstnike loomingust
Emil Nolde. Prohvet. Puulõige. 1912
Karl-Schmidt Rottluff. Naise pea. Puulõige. 1916
Käthe Kollwitz. Autoportree. Puulõige. 1923
M. C. Escher. Maod. Puulõige. 1969
M. C. Escher lõikamas ja trükkimas oma teost "Maod"
Näiteid Eesti kunstist
Paul Liivak. Rannal. Puulõige. 1933
Märt Laarman. Pilved. Puulõige. 1954
Eduard Wiiralt. Puulõike sünd. Puugravüür. 1936
Richard Kaljo. Tartu Kivisild. Puulõige. 1942
Eduard Wiiralt. Absindijoojad. Puugravüür. 1933
Esko Lepp. Tallinn, Viruvärav. Puugravüür. 1960
Tarvvi Laamann. Abstraktne TV. Puulõige. 2013
Tarvvi Laamann. Kariibi mere piraadid. Puulõige. 2012
Mari Prekup. USA Tolli- ja Piirivalveamet. Puulõige. 2013